Inimlik lähenemine, hästi tehtuna, muutub premiumiks

Inimlik lähenemine, hästi tehtuna, muutub premiumiks

Avad täna LinkedIni ja sul on kuus uut sõnumit. Kaks on selgelt automatiseeritud. Üks üritab olla "isikustatud", kuid tundub sunnitud. Teine müüb sulle otse ilma kontekstita. Ülejäänud kaht sa isegi ei ava. Need jäävad sinna, segatuna ülejäänud sõnumitega.

Asi pole selles, et need oleksid tingimata halvasti kirjutatud. Lihtsalt ei tekita piisavalt huvi, et peatuda. Seega tasub teha paus: Mis peaks juhtuma, et sa ühele vastaksid?

Parem sõnastus? Sinu nime kasutamine? Hea koopia? Praktikas ei muuda see otsust. See, mis tegelikult loeb, on midagi muud: kes sulle kirjutab.

Kaks viisi sama mängu mängida

Täna jagunevad nii äri kui suhted üha enam kaheks loogikaks.

Ühelt poolt maht. Automatiseerimine, tõhusus, optimeerimine. Siin võidab süsteem. Teiselt poolt suhe. Inimlikumad otsused, usaldus, kõrgemad piletid. Siin võidab midagi vähem käegakatsutavat, kuid määravamat: tajumine.

Ja see muudab täielikult, kuhu oma fookuse suunad.

Mis tegelikult liigutab nõela (ja mida ei saa automatiseerida)

Kui lahkud mahust ja sisenud suhete või kõrgemate piletite territooriumile, muutuvad reeglid. Asi pole enam selles, kes jõuab esimesena.

Asi on selles: "Nägin eile su postitust." "Me just rääkisime sellest ja meenus mulle sina." "Jälgin sind juba mõnda aega, kuigi pole kunagi reageerinud."

Isegi need, kes ei kommenteeri kunagi, ei reageeri kunagi, ei ilmu kunagi... on seal. Ja kui neil on midagi vaja, ei otsi nad nullist. Nad mäletavad.

Kõige kallim (ja kõige levinum) viga

Järeltöötlemise automatiseerimine on mõistlik. Suhte alguse automatiseerimine mitte. Sest asendad ainsa hetke, kus saad tõeliselt vahet teha... millegagi, mida kõik saavad teha.

Kui keegi tunneb, et teda "isikustati" ilma teda tegelikult tundmata, on see tunda. See ei tundu lähedusena. See tundub hästi koostatud mallina. Ja lähendamise asemel tõukab eemale. Sa ei ehita sidet. Sa optimeerid simulatsiooni.

"Tehisintellekt parandab sinu täitmist. See ei ehita sinu asjakohasust."

Sõnum ei määra vastust. Kontekst määrab. See paistab sinu sisust, kas keegi luges sind ja midagi jäi meelde. See paistab sinu profiilist, kas sekunditega on aru saada, mida teed ja kellele. See paistab sellest, kas tekitad selgust... või hõõrdumist.

Põhiline valik

Selles kontekstis on valik: Võid jätkata sõnumite optimeerimist ja tööriistade testimist... võisteldes üha enam küllastunud ruumis. Või võid töötada millegi vähem kohese, vähem mõõdetava, kuid palju võimsama kallal: kuidas sind tajutakse enne rääkimist.

Ja see toob meid tagasi algusesse: selle postkasti juurde kuue sõnumiga. Enamikku ignoreerid ilma pikemalt mõtlemata. Mõned avad inertsi tõttu ja sulged sekunditega.

Siiski on üks, mis peatab sind. Mitte koopia pärast. Mitte selle kirjutusviisi pärast. Sest nimi kõlab tuttavalt. "Ah, eile nägin midagi tema oma." "Arvan, et ta rääkis sellest." Sa ei reageerinud. Sa ei pidanud teda nii meeles. Aga ta oli seal. Midagi eelnevat on juba olemas, isegi kui minimaalne. Ja see muudab kõike.

Sest sel hetkel ei vasta sa sõnumile. Sa vastad kellelegi, kes sinu jaoks juba eksisteerib. Ja see ongi inimlik lähenemine, hästi tehtuna.

Artikli avaldas algselt Carla Fresch Pons LinkedInis.